пятница, 21 февраля 2014 г.

Ülesanne 1


Puue kui tabu
Peamine mõte, et erivajadustega inimese koht ei ole ühiskonna seas. Piiblis puuet peeti karistuseks pattude eest, kas inimese isiklikult või tema vanemate. Spartas puuetega vastsündinud eitatati ja hävitati. Tabu-ajajärgne periood oli pehmem - kogukond hoolitses nõrgemate eest aga võõrdväärsust muidugi ei olnud.

Puue kui tervisehäire
Alates renessansiperioodist ja edasi uusajal erivajadustega inimesi hakati pidama katkiseks. Ning püüdi tema "välja ravida". Puuetege inimesed olid "ravialuse" rollis - nad pidid ainult arstid kuulama, sest nemad teavad täpselt kuidas parandada neid. Siit sai alguse meditsiiniline puudekäsitlus (medical model of disability). XX sajandi esimestel kümnenditel esilekerkinud eugeenikaliikumine. Põhiideeks oli "ühiskonna tervise" kui terviku parandamine, suunates järglasi andma vaid "parimad esindajad".

Puue kui ühiskonna probleem 
20. sajandi teisel poolel esile kerkinud kodanikuõiguste liikumine tõi kaasa uue puuetekäsitluse - inimeste erisused ei takista neil ühiskonna elus osalemast. Toimub üleminekuetapp meditsiiniliselt mudelilt sotsiaalsele. Defineeriti mõisted "puue", "vaegus" ja "invaliidsus" (puht-füsioloogiline, funktsionaalne, sotsiaalne).

Puue kui eluviis
Erivajudestega inimesed võtavad oma puuded nagu antud olukord. Nad kohandavad sellega ja elavad edasi oma elu: kasutavad prille/lätse, kuuldamisaparaati, viipikeelt, parukat, proteesi ja nii edasi. Puue on asi, millega inimene lihtsalt peab kohanema. Meditsiin on praegu väga arenenud ja võib  paljud asja näiteks parandada, kuid mitte muuta, sellepärast inimene peab sellega lihtsalt elada. Sellepärast mõtte "puue kui eluviis" on õige. Inimesed ei tohiks suhtuda puudesse kui haigusesse või mingisse puudujääki.